Võitlus sünnitusjärgse depressiooniga vol. 2 aka ma hakkasin võtma antidepressante

Posted On September 29, 2024

“Kuidas sul praegu läheb? Kuidas sa hindaksid enda tuju skaalal 1-10?” Niimoodi küsis mu psühholoog, kui ma mai lõpus esimest korda tema vastuvõtule läksin. “Ma arvan, et ta on sinna nelja-viie kanti,” vastasin ma. Siis ma rääkisin talle ära enda loo. Mis toimus raseduse ajal, milline oli mu sünnitus ja kuidas ma olen tundnud ennast pärast sünnitust (sellest saab lugeda siin LINK). Siis ta peegeldas mulle tagasi mind ennast teiste sõnadega, kinnitades, et kõik, mida ma tunnen, on normaalne. Ta rääkis hästi pikalt sellest, kuidas ühiskond lapse kasvatamisel mehi ja naisi näeb. Mehed saavad medali kaela, kui nad midagigi enda lapsega või lapse jaoks teevad ja naine, noh, kõik eeldavadki, et see on tema töö. Kui naine on sõbrannaga väljas kohvitamas, siis kõik imestavad, et kus küll laps on? Kuhu ometi sa ta jätsid? jne. Samuti nentis ta, et mom guilty ei peaks tundma – on täiesti normaalne väljas käia, oma asju teha, neid peabki tegema. Huvitava asjaoluna tõi ta välja veel selle, et kõik paarid, vanemad, kes on tema juures teraapias käinud, on selles ühel nõul, et lapse kasvatamine, temaga kodus olemine on väga palju kurnavam ja raskem kui tööl käimine. Tööl on pausid, eneseteostus, tagasiside, algus ja lõpp, kui üldse ei meeldi, annad lahkumisavalduse, saad kolleegidega rääkida “normaalsetest” asjadest jne. Aga kui sulle ema ei meeldi olla, kellele sa siis lahkumisavalduse annad? Või kui puhkust tahad, kellele avaldus kirjutada? Vanemana sa kogu aeg annad, teenindad, elad kellegi teise jaoks, sead oma elu kellegi teise järgi, töö käib öösel ja päeval, nädalavahetusel, puhkepäevi saad, kui sul on normaalne partner, kellega saab tegemisi jagada. Vot sellistel teemadel me esimesel korral vestlesime. Muidugi oli tore kuulda, et ma pole peast hull ja halb ema sellepärast, et mul nii raske on, aga samas ta ei öelnud mulle midagi, mida ma juba ei teaks või sõbrannadega rääkinud või kuskilt lugenud poleks. Esimese sessiooni lõpus rääkis ta veel tunnetest ja mõtetest, kuidas need omavahel seotud on ja kuidas me selle pinnal käitume jne ja et järgmine kord saame siis rohkem minu sisemusse vaadata ja hakata mingeid asju lahkama. Okei, väga hea, mõtlesin ma, et siis algab nagu päris töö ja ma saan ka siit midagi, mis mind aitaks.

Juuni algul oli mul minu mäletamist mööda isegi päris normaalne enesetunne. Ma mäletan, et kui ma 14.06 teist korda ta vastuvõtule läksin, siis hindasin ma enda tuju kuueks või seitsmeks. Teisel korral rääkis ta mulle pikalt mõtetest ja tunnetest. Joonistas tahvlile graafikuid ja mõistekaarte. Pikk jutt lühidalt, kui me mõtleme midagi, siis see tekitab meis mingi tunde ja siis vastavalt sellele tundele me käitume mingil moel või reageerime mingile olukorrale. Mind on näiteks Kaisa sünnist saadik väga häirinud see, kui ta vingub. Kui talle miski ei meeldi, ta tahab midagi, midagi on valesti vms ja ta lihtsalt iniseb, vahetpidamata. See justkui nagu vajutaks minus mingit nuppu ja ma olen hetkega pühaviha täis ja tunnen, et plahvatan. Tegelikult ma pole üldse selline inimene, väga harva, kui miski mind endast välja viib. Aga vot, enda lapse vigin viib sekundiga nullist sajani. Ilmselgelt on see depressioonist. Kui ma oleksin rõõmus ja õnnelik, siis see mind ei ärritaks. Ühesõnaga, siis ta küsis, millest ma mõtlen, kui see vigin minus viha tekitab. Ma vastasin: “Mhhhh, jälle, mis tal ometi on, mis ma tegema pean, jälle hakkab pihta, ma ei viitsi sellega tegeleda jne.” Ta küsis vastu: “Aga mis sa siis selle mõtte peale teed? Kuidas sa käitud?” Ma ohates: “Üritan olukorrale lahendust leida, äkki on vaja süüa, laulan talle, võtan sülle, proovin midagi, mis aitaks.” Siis ta tõi välja, et see olukord illustreerib väga hästi seda, kuidas vanemana me iseenda alla surume, jätame oma tunded kõrvale ja teeme kõike, et meie lapsel oleks hea. Et me ei kujutaks ju ette, et oleme näiteks mehe peale vihased, tahaks karjuda lausa, aga siis võtame ta sülle ja hakkame talle laulma, et teda mitte pahandada. Absurd. Selle kohtumise lõpus andis ta mulle kaasa valgel paberil ühe tabeli, kuhu ma pidin kirjutama, mis tunne minus on, mida ma mõtlen ja kuidas käitun. Ja selle jätkuks, et kuidas ma mingis olukorras tegelikult võiksin mõelda, sest see muudaks omakorda tunnet mu sees ja käitumist. Nt, kui Kaisa vingub, siis ma ei mõtle, et mis tal jälle viga on, vaid püüaksin mõelda sellest, kuidas ma teda aidata saan, sest tal on halb, ta ei tee seda meelega. Ta rõhutas, et enda mõtlemist muuta ongi väga raske ja seda peab treenima ja on okei, et vahel on tunne kohe nii tugev ja suur, et ei jõua hakata enda mõtlemist ümber sõnastama. Oluline on esialgu need momendid ära tabada ja paberile kirja panna.

Järgmise aja sain ma alles juuli lõpu poole, sest mu psühholoog jäi haigeks. Juuli keskel oli mul mingi periood, kus mul oli väga raske. Sees oli kurbus, tundsin, et ei suuda seda teha, tahaks ära minna kuskile. Sünnitusjärgne depressioon on selles mõttes nii kurb haigus (mitte, et mingi teine vorm toredam oleks), et see on nii tugevalt seotud lapsega, ebameeldivad tunded tulevadki selle pinnalt, mis muutuse laps on oma kohalolekuga sinu ellu toonud. If that makes sense. Jah, ma tean, et see kõlab nii kohutavalt ja valesti. Kuidas keegi saab nii mõelda või tunda. Raudselt on keegi, kes seda loeb ja mõtleb, et ma olen jube inimene. Ma arvan, et sügavat depressiooni ei saagi enne mõista, kui pole ise selle sees olnud. Koolis töötades mõtlesin ma tihti, kui tuli teade, et mõnel õpilasel on depressioon ja ta ei taha voodist välja tulla hommikul ja tal on väga raske, isegi üritanud endalt elu võtta jne, et kuidas see on võimalik. Mis mõttes ei taha elada? Endal on nii toredad vanemad, elab ilusas majas. Pole ju võimalik, et eluisu on otsas. Aga nüüd, kui ma olen seda ise aasta aega põdenud, saan ma sellest tundest väga hästi aru ja ma tahaks aidata igat inimest, kes peavad selle jubeda haiguse küüsis elama.

Depressioon on täpselt samamoodi haigus nagu kopsupõletik või difteeria või mis iganes muu tõbi. Kui kopsupõletikus inimene on kõrge palavikuga voodis, siis me ei oota temalt, et ta rõõmsalt ringi kapsaks nagu noor täkk või ütle talle, et mõtle positiivselt, siis läheb kõik paremaks, haigus kaob. Depressiooni puhul on “haigeks” jäänud inimese aju ja see ei funktsioneeri enam nii, nagu peaks. Ma kopeerin siia internetist võetud info selle kohta, mis ajus täpsemalt toimub depressiooni korral:

1. Ajumahu vähenemine: Teatud ajuosade, eriti hallolluse, maht võib väheneda. Hallollus on oluline mõtlemise, otsuste tegemise ja emotsioonide reguleerimise jaoks. Depressiooniga inimestel on tihti täheldatud vähenenud hallolluse mahtu, eriti piirkondades nagu hipokampus, mis on seotud mälu ja õppimisega.
2. Neurotransmitterite tasakaalutus: Aju neurotransmitterid, nagu serotoniin, dopamiin ja noradrenaliin, mängivad suurt rolli meeleolu reguleerimises. Depressiooni korral võivad nende kemikaalide tasemed olla häiritud, mis mõjutab meeleolu, motivatsiooni ja energiataset. Näiteks serotoniini madal tase on sageli seotud depressiooni sümptomitega.
3. Põletik: Depressioon võib olla seotud ka aju põletikuliste protsesside suurenemisega. Teatud valkude, nagu translokaatorvalgu, tasemed võivad olla kõrgemad, mis viitab põletikule. See võib mõjutada ajurakkude funktsioneerimist ja kaasa aidata depressiooni sümptomitele.
4. Neuraalne ühenduvus: Depressiooni korral võivad väheneda ka ajurakkude vahelised ühendused, eriti prefrontaalse korteksi ja teiste emotsioone reguleerivate piirkondade vahel. See võib raskendada otsuste tegemist ja negatiivsete mõtetega toime tulemist.

Seepärast ongi oluline mõista, et kui su aju on nö haige, siis sa ei saagi normaalselt elada, toimida. See pole võimalik. Sa ei saa seda ravida positiivsete mõtetega või reisimisega. Võib-olla ilmestab seda veel paremini näide, kui inimesel oleks lahtine luumurd, sääreluu on totaalselt pooleks ja me ütleks talle, et keskendu tööle, mõtle muudele asjadele, maailmas on suuremaid probleeme. Me ju ei ootaks, et see inimene läheks niimoodi tööle, üritaks toimida või et neli seina ja katus pea kohal teeksid ta terveks. Ilmselgelt tuleks jalg panna kipsi ja anda paranemiseks aega. Täpselt samamoodi on vaja depressiooni korral ravida ennast, käia teraapias ja kui muud üle ei jää, siis võtta rohtu, et aju saaks paraneda.

Mulle on miljon korda öeldud, et sul on nii ilus pere, püüa olla rõõmus. Depressioon võtab elult kõik värvid. Isegi nendelt asjadelt, mis mulle enne väga meeldisid. Nendel päevadel, kus mul on nö madalseis, ei paku mulle rõõmu isegi mõte eelseisvatest reisidest. Mina, kes ma elan selleks, et saaks ometi rohkem reisida, olen depressioonis nende mõtetega täiesti tuim.

Ma olen tiktokis vaadanud sadu videosid teistest naistest, kes räägivad enda sünnitusjärgse depressiooni kogemusest. Üks kirjeldas seda “olukorda” väga hästi. Sul on tunne, nagu sa oleksid lapsehoidja, hoiad kellegi teise last. Ei ole sellist tunnet, et oled ema. Tead mõistusega, et oled, aga ei tunne seda. Kui ma seda vaatasin, siis ma mõtlesin, vau, kuidas ta nii hästi teab, mida ma tunnen. Ja siis on veel teistsugused “sümptomid”, nagu vajadus igasse päeva midagi planeerida, kellelegi külla minna või endale külaline kutsuda, poodlema minna, mehe juurde tööle lõunale jne. Peaasi, et poleks seda, et mitte midagi pole planeeritud ja on lihtsalt lapsega kodus olemise päev, sest see tekitab minus õudust, üksildust, ma reaalselt tunnen, et ma ei suuda seda teha, seda pole võimalik üle elada. Ma isegi vaatan enda kalendrist, kas ja millal on mul järgmine arstile minek, järgmine psühholoogi aeg, järgmine, mis iganes asi päevasel ajal, et ma jumala eest ei peaks lapsega üksinda olema. See tekitab nii suurt ärevust, õudust.

Armas lugeja, sa ei kujuta ette ka, kui palju kordi ma olen endale öelnud, et ma ei taha enam mitte kunagi lapsi, m i t t e k u n a g i. See käib mu peas nagu mingi kordusele pandud laul. Ealeski enda elus ei tahaks ma sellist jubedust uuesti kogeda. See on kestnud juba aasta. Ma olen olnud aasta aega haige. Õudne. Ja iga jumala kord, kui ma olen külas mõnel sõbrannal, kellel on kaks last, üks on beebi ja teine 3-4-aastane, mõtlen ma, et ma ei taha mitte kunagi sellist elu, mitte kunagi. See on nii, nii r a s k e. Sul pole mitte ühtegi sekundit päevas, kus sa saaksid hinge tõmmata, korragi maha istuda. Kogu aeg käib mingi trall. Kui beebi magab, siis tahab teine laps tähelepanu, mängimist, laulmist, joonistamist. Kui lasteaialaps toob koju haiguse, on beebi ka haige. Ma ei tea. Ma ei ole sellise elu jaoks loodud. Ma pole nii ennastohverdav inimene. Ilmselt räägib minus ka depressioon, aga ka terveks saades ei saaks ma unustada seda rasket haigust ja mida see minuga tegi. See on kõige kohutavam tunne, mida on raske sõnadesse panna, kui sa ei tunne ennast iseendana. Sa nagu elaksid halli vati sees vanglas kellegi teise elu.

Loomulikult kaasneb selle haigusega hästi palju süütunnet. Ma tunnen ennast kogu aeg süüdi, et mul see haigus on, sest see mõjutab teisi inimesi minu ümber. Ma tean, et see pole minu vaba valik, et ma haige olen. Igal juhul oleksin ma parema meelega terve. Siiski on mul nii valus, et Keio võtab selle pärast hästi palju enda kanda ja toetab mind, kuidas vähegi saab. Tal oleks ka ju palju parem olla, kui ma oleksin õnnelik. Loogiline. Aga siis ma üritan jällegi endale teadvustada, et see on haigus, see pole mina ise ja sellest tervenemine võtabki aega. Ma olen ka südamest tohutult tänulik Keio perele, kes on käinud Kaisat hoidmas, et me kahekesi ja mina üksinda saaksin kodust välja. Mul ongi mõnikord aidanud halbu päevi üle elada teadmine, et kahe päeva pärast keegi tuleb ja ma saan sellest välja, ära.

Augusti algul käisime me perereisil Austrias. Isegi reisil olles oli mul väga halbu päevi, kus ma olin kergesti ärrituv, apaatne, ei tahtnud midagi teha, nutsin otsese põhjuseta. Samas oli see ka veel suurem äratuskell, et tõesti mu seisund on halb ja ma ei saa niimoodi edasi elada. See pole jätkusuutlik. Iga päev oleks nagu mingi suur kannatus. Jällegi, seda on raske kirjeldada. Aga sees on mingi suur, tugev, ängistav tunne.

Kui me reisilt tagasi jõudsime, oli mul psühholoogiga uus kohtumine. Ma küsisin temalt igasuguseid konkreetseid küsimusi. Näiteks, et mida ma saaksin teha, et lapsega parem side luua, millest need tunded ikkagi tulevad, miks ma tunnen nii, kas need asjad tulevad lapsepõlvest, kui jah, siis mida ma teha saan? Ausalt öeldes ei osanud psühholoog mu küsimuste peale väga midagi kosta. Ta ütles, et suhete loomine võtabki aega. Kui tutvud uue inimesega, siis õpid ka ju teda tundma ja see on pikk protsess. Okei, aga suhe enda lapsega ei ole ju sama, mis võõra inimesega… Ta rääkis veel mingeid hästi üldiseid asju, mis ei andnud mulle midagi. Ma olin vahepeal läbi lugenud ka raamatu “Emotsionaalselt ebaküpsete vanemate pärand”, mida ta ise mulle soovitas mu lapsepõlve pärast ja ma lootsin, et saame selle põhjal midagi analüüsida, aga jällegi ta vastused olid nagu poliitiku häma. Mitte midagi ütlevad. Lõpuks ütles ta mulle väga kahtleval toonil, et äkki siis ikkagi peaks nagu antidepressante proovima. Mulle tundus, et ta ei osanud enam midagi teha ja siis mõtles neid soovitada. Ilmselgelt ei ole antidepressantide võtmine olnud minu esimene valik või miski, mida ma kergekäeliselt teha tahaksin. Ja kui psühholoog seda kuidagi ääri-veeri soovitab, siis see ei tekita usaldust. Ma läksin sellelt kohtumiselt koju ja mõtlesin, et ikka olen sama katkise küna ees. Midagi pole muutunud. Ma tellisin Ecoshi lehelt veel “looduslikud” antidepressandid: meelerahu ja ashwagandha vitamiinid. Need kahjuks ei avaldanud mulle mingit mõju.

Kuna mul oli ikka väga halb olla ja ma tundsin, et see on liiga kaua kestnud ja ma ei saa niimoodi edasi elada, siis viimases hädas kirjutasin ühele tuttavale psühhiaatrile. Tagant järgi mõeldes oleks pidanud seda juba varem tegema. Ta kutsus mind lahkesti enda vastuvõtule. Enne vastuvõttu pidin ma täitma umbes kaheksa lehekülge küsimusi emotsionaalse seisundi, muretsemise, enesehinnangu jms kohta. Vot see vastuvõtt oli hoopis teistsugune. Ma tundsin, et mind päriselt kuulati, mindi sügavuti, otsiti seoseid. Ja just see, et ta ei rääkinud üleüldiselt neist asjadest, vaid otseselt seoses minuga. Psühhiaater ütles, et kindlasti on vaja antidepressante võtma hakata ja suunas mu uue terapeudi juurde, kellel on läbitud erinevaid koolitusi ja kes tegeleb ka just lapsepõlveteemadega. Ma sain juurde lootust. Lootust, et ikkagi on võimalik terveks saada.

Praeguseks olen ma üle kahe nädala võtnud antidepressante. Mulle kirjutati sertraliini, millel on vähem kõrvaltoimeid ja see on kõige tihemini kasutatav antidepressant. Kes ei tea, kuidas antidepressandid täpsemalt töötavad, siis siin on lühike seletus ChatGPT-lt:

Tavaliselt vabanevad neurotransmitterid, nagu serotoniin, ajurakkude vahelisse sünapsi, kus nad edastavad signaale. Pärast seda võtab neuron serotoniini uuesti tagasi, et seda kasutada tulevaste signaalide edastamiseks. Sertraliin takistab seda tagasihaaret, mis tähendab, et rohkem serotoniini jääb sünapsi. See aitab parandada serotoniini taset ja tugevdada meeleolu regulatsiooni.

Kohe kõige esimese päeva õhtul tundsin ma ennast mingi aeg veidralt, nagu oleks kanepit suitsetanud. Selline veider veidi pilves olek. See kestis umbes kaks tundi. Esimene nädal pidin ma võtma pool tabletti ehk 25mg ja siis edasi terve tablett ehk 50mg. See on selline minimaalne doos depressiooni ravimiseks. On väga palju inimesi, kes võtavad 150mg, 200mg. Esimesel nädalal mingitel päevadel tundsin väga suurt väsimust, nagu väga suurt. See oli next level rammestus. Lihtsalt selline tunne, et sa ei jõua olla, silmad vajuvad kinni, nagu kogu pea sisemus teeks shut downi. Õnneks see läks üle. Praegu mõnikord, mitte iga päev, mul natuke iiveldab, aga see pole midagi hullu. Samuti öösiti ärkan mitu korda ja vahepeal on raske uuesti magama jääda. See pidi ka olema normaalne, sest keha alles harjub. Esimesed kaks-kolm nädalat pididki olema harjumiseks ja kuu-kahega peaks tundma mingit muutust. Keelatud on alkoholi joomine, sest see vähendab antidepressantide mõju ja teeb kõrvaltoimed hullemaks. Lisaks mõjub see ajukeemiale väga halvasti. Seega not recommend! Mul õnneks on alkoholist suva nagunii.

Ma ei taha enne õhtut hõisata, aga ma pean ütlema, et ma juba näen mingeid muutusi endas. Mul ei ole olnud enam seda, et ma ei taha hommikul üles tõusta, sest nagunii on kõik mõttetu ja milleks üldse ennast vaevata voodist välja tulemisega. Ma tunnen, et mul on Kaisaga koos toredam. Ma tahan temaga mängida, mulle meeldib teda jälgida ja vaadata, kui armsalt ta asjatab. Mul on rohkem motivatsiooni, ma mõtlen ise mingitele asjadele, mida teha võiks ja kuhu minna võiks. Mul ei ole sellist tunnet, nagu ma oleksin okastraadiga ümbritsetud vanglas ja sõbrannaga kohvitama minek oleks justkui sellest jubedast kohast pääsemine. Minu sees ei ole nii palju õudust ja üksildust. Tulevik ei ole enam nii suur lõputu must auk, kust pole midagi oodata. Lisaks võtsime me endale ka lapsehoidja, kelle saime tuttava kaudu ja kes käib meil kord-kaks nädalas. Ka see aitab mind, kui ma tean, et mingi päev on mulle endale ja ma ei ole iga nädal, iga päev hommikust õhtuni tööpostil.

Uuel nädalal on mul esimene seanss uue terapeudiga. Minu ootused on kõrged. Ma lugesin vahepeal veel läbi ühe raamatu, mida soovitas mulle psühhiaater: “Raamat, mida sa soovid, et su vanemad oleksid lugenud ja mille lugemise eest su lapsed sind tänavad”. Väga hea raamat, mida soovitan kõigile, kellel on olnud raske lapsepõlv, raske teekond vanemaks saamisel. Kohe raamatu algul hakkab autor sügavuti inimpsühholoogiast rääkima ja ei ole mingit leelotamist või häma üldistest asjadest. Ma tunnengi, et ma olen ise nii palju eeltööd teinud ja seoseid loonud ja nüüd olekski vaja, et üks pädev terapeut aitaks mul need asjad lõpuks läbi töötada ja ära lahendada. Praegu ma lõpetan selle osa selles loos. Loodan, et kolmas peatükk on rõõmsam!