Minu sünnilugu ja pool aastat hiljem

Posted On May 12, 2024

Minu jaoks sai kõik alguse 7. novembri öösel kl 2, kui algasid ebaregulaarsed mitte väga tugevad valud. Samuti hakkas ära immitsema verist limakorki. Kuna mul jätkuvalt ka puusad tõmblesid, siis ei saanud ma üldse magada ja tegin endale aseme elutuppa põrandale. Laotasin maha kõik tekid, mis kapist leidsin. Kõval pinnal on selles mõttes eelis, et siis ma saan paremini puusadega tennisepallid tuhara närvidesse suruda ja see mingil määral aitab. Kuskil kella 4 ajal oli juba valusam ja sain aru, et okei, siit tagasiteed pole. See on sünnitusprotsessi algus. Sel hetkel ajasin ka Keio üles. Me olime koos köögis ja keetsime teed ja vaatasime spinning babies voldikutest harjutusi jne. Hommikul kuue ajal andsin sellest kõigest teada ka oma ämmaemandale Siirile. Tema ütles, et see on alles algus ja need pole päris tuhud, et keha alles valmistab ennast ette. Siis saatsin ma Keio magama, sest üleval polnud ka mõtet olla. Üritasin ka ise magada, aga tulutult. Üks asi oli aeg-ajalt valutamine, teine asi aga meeletu tõmblus puusades, mis kohe üldse ei lasknud uinuda. Hommikul sõin paljast kaerahelbeputru, üldse ei olnud isu mingite tugevate maitsete järele. Ma tahtsin kogu aeg õuna ja paprikat süüa ja jogurtismuutisid juua. Päeval käisime Keioga jalutamas ja lõunat söömas. Õhtupoolikul tegin endale vanni, aga tegelikult mulle isegi väga ei meeldinud vannis olla. Veel vaatasime terve õhtu Sõprade seriaali, et naerda ja samal ajal tegime tuhude ajal harjutusi. Need tuhud võtsid juba uutama, aga olid ebaregulaarsed. Õhtul hilja käisime veel jalutamas ja mäletan, et mul hormoonid möllasid, tuju oli väga kurb ja ma nutsin palju.

8.11 öõsel ma magada väga ei saanud, aga siiski mõneks tunniks vist suikusin unne. Hommikul läksime jalutama, jõudsime Kadrioru piirini ja siis ma tundsin, et edasi ei jaksa enam minna. Ka valud olid läinud tugevamaks. Teel koju käisime Tööstushariduskeskuses lõunal. Õhtul kuskil 17 ajal läksid valud nii palju tugevamaks, et võttis ikkagi valjema häälega koos välja hingama neid. Siiski olid nad väljakannatatavad ja ma endamisi mõtlesin, et kui nii jääks, polekski nii hull. Et sellised väga valusad menstruatsioonivalud. Mu ämmaemand Siiri aga jällegi tõi mu maa peale ja ütles, et need valud pole veel need õiged. Õhtul vaatasime ikka Sõpru ja tegin harjutusi.

9.11 ei saanud ma jälle üldse magada. Valud läksid päris hulluks ja olid kindla aja tagant. Kõige parem oli mul kogu aeg püsti seista. Hommikul kuskil 6 ajal helistasin ämmaemandale ja andsin enda olukorrast teada. See oli imeline, kuidas ta mu häälte peale sai aru, kui kaugel ma olen. Ta ütles, et seistes on tõesti tuhud lühemad ja mitte nii valusad, sest gravitatsioon mõjub. Aga ma peaksin siiski tegema vähemalt tund aega pikali ja vaatama, mis keha siis teeb. Loomulikult ma ei tahtnud pikali heita, sest pikali oli meeletult valus. Ma ikka iga tuhu ajal karjusin. Praegu mõtlen üldse, et mida mu naabrid mõtlevad. Keegi lihtsalt kaks päeva järjest karjub. Ühesõnaga, maas oli väga valus, tuhud läksid pikemaks – minut või isegi rohkem. Keio jätkuvalt ärkas iga mu karje peale ja masseeris kaastundlikult mu selga. See oli nii hea ja abistav. Hommikul kl 9 ajal tekkis valu iseloomu mingi muutus. Kui siiani oli isegi võimalik kuidagimoodi välja kannatada neid (nad olid nagu ülitugevad noahoobid alakõhtu ja alaselga), siis nüüd käis iga tuhuga kaasas väga jõhker kokkutõmme. Mul oli selline tunne, et keegi lööb pidevalt noaga emakasse ja samal ajal on kogu mu kõhu sisu koos organitega pakitud mingi koti sisse, selle koti suu on kokku keeratud, ripub jalgevahelt välja ja iga valusööstuga tirib keegi mu sisikonda koos kotiga allapoole. See valu oli meeletu ja absoluutselt väljakannatamatu. Ma ei saanud hingata sellest üle või teha mingeid muid eelõpitud tehnikaid. Eriti naljakas oli veel see, et samal hetkel pani Keio Coldplay käima, et mind rahustada. Tegelikult korraks ajaks see naerma küll. Aga ainult korraks, sest ma tahtsin lihtsalt, et see saaks läbi, et keegi peataks selle. Ma ütlesin Keiole, et tahan epiduraali. Kuna me olime kodus, siis loomulikult polnud see võimalik. Ma olin ennast sünnituseks ette valmistanud ja üritanud kogu aeg seda jubedat valu ette kujutada. Aga vot seda tervet sisikonda välja rebivat valu ei oleks ma mitte kunagi osanud ette kujutada. See oli lihtsalt nii teistsugune ja hullupööra valus. Nagu keegi piinaks mind meelega elusast peast. (Praegu on naljakas mõelda, et kunagi ma arvasin, et üks kõige raskemaid asju mu elus oli magistritöö kirjutamine täiskohaga töö kõrvalt – lubagem naerda! Magistrikraade võiks selle kõrval veel mitu teha).

Vahepeal rääkisin ka enda ämmakaga ja ta kuulas, kuidas ma iga tuhu ajal röökisin. Ta ütles, et nüüd on õige asi (jumal tänatud!). Kuskil 11:45 leppisime kokku, et lähme koos haiglasse. Mul oli nii valus ja halb olla. Nüüd ma tõesti tundsin, et need on nagu pressid, sest iga tuhuga tiris keegi kogu mu sisikonda välja. Tuhud olid samuti iga 2-3 tagant. Panin tuhude vahel riidesse, lasin ühe tuhu ära ja jooksin autosse. Olin käpukil auto tagaistmel, hoidsin istme päisest kinni ja vaatasin tagumisest aknast välja. Terve tee haiglasse röökisin nagu loom. Jõudsime 12:15 ITK ette, ämmaemand juba ootas seal. Minu röökimise peale ütles ta, et see on juba pressimise hääl. Läksime ITKsse sisse ja mulle anti käepael. Kuna mul oli eraämmakas, läksime otse sünnitustuppa. Ma ei pidanud kuskil mingit paberimajandust ajama või ootama, et keegi mind üle vaataks. Sünnitustoas sain KTG külge, sellega sain õnneks liikuda ka. Ämmakas vaatas siis avatust (samal ajal ma mõtlesin, et oi, kui nüüd on ainult 2cm või polegi midagi ja juba nii valus, siis ma suren maha siia), mida ma õnneks üldse ei tundnud ja ütles, et 8cm on käes juba (jesss!). Sünnitustoas liikusin ma käimistoel, lamada ma ei tahtnud üldse. Vahepeal läksin ka duši alla ja lasin alakõhule vett, aga see ka ei tundunud mulle eriti mugav. Mingi hetk istusin kaksiraksi WC-potile ja panin pea koos padjaga veepaagile. Olin nagu täiesti teises maailmas, hõljusin kuskil. Vahepeal ma isegi ei saanud aru, kus ma olen ja mida ma teen. Valusööstude ajal lihtsalt röökisin, nagu ma pole kunagi varem röökinud. Mingi hetk, kui olin käimistoel jälle ja kohutav valusööst tuli, puhkesid veed. Kell oli 13:20. Siis ämmaemand veel vaatas mu üle ja ütles, et laps on laskunud ja 9cm, et emakakaela äärt on veidi ees, aga see ei sega, sest on ilusti pehme. Vahepeal ma proovisin käpukil voodis olla, aga see oli väga ebamugav ja ei sobinud mulle. Mingi hetk ma istusin puidust järi peale ja Keio oli mu seljataga ja toetas mind. Vahepealset aega ma üldse ei mäleta. Olin kuskil ära, jaks oli otsas, ma ei tahtnud enam seda teha. Mäletan, kui päriselt pressima hakkasin, siis kuulsin ainult ämmaemanda juhiseid “suru, suru, suru, veel, veel, veel”. Iga pressi ajal üritasin endast kõik anda, sest tahtsin, et see õudus saaks läbi. Samas ei olnud mul üldse jaksu, ma olin täiesti läbi omadega. Mingi pressi vahel avasin korra silmad ja mõtlesin, et mis toimub, kus ma olen, kuni uus valusööst mu endaga kaasa viis ja ma üritasin ainult pressida. Kui lapse pea oli juba sünnitusteedes ja ma tundsin reaalselt, et ta pressib välja, siis läks veel valusamaks, teistmoodi valusaks. Alt kõik tulitas ja kipitas ja ämmaemand ütles, et suru üle valu, ära lase valul ennast peatada. Ühe käega olin samal ajal nii kõvasti Keio sõrme pigistanud, et see oleks peaaegu tagurpidi läinud. Kaisa sündis 15:10 ja see kergendustunne, kui ta välja voolas, oli nii hea. Siis ütles ämmaemand, et ma läheksin voodisse pikali, ta hoidis last enda käes ja asetas ta siis mu rinnale. Ma ei saanud absoluutselt aru, mis toimub. Mind valdas tohutu nõrkus ja tühjus. Kohe pärast seda tundsin emaka kokkutõmmet ja kogu platsenta lihtsalt viskus mu seest välja suure vere kogusega. Hiljem tuligi välja, et kaotasin 800ml verd. Keio sai lõigata nabanööri ja võttis lapse enda sülle. Ämmaemand, nähes, kui palju verd ma kaotasin, tegi mulle süsti ja pani kanüüliga midagi turgutavat. Siis ta hakkas mind õmblema ja juba mingi aja pärast tuli lastearst Kaisat vaatama. Ma lamasin voodis nagu elav laip, mitte mingit tunnet polnud. Suur tühjus ja rammestus valdas mind. Siis toodi ratastool ja mind üritati ratastooliga peretuppa viia. Kohe, kui ma ratastooli istusin, hakkasin minestama. Ämmaemand tõstis mu jalad kõrgemale. Korra hakkas parem, kihutasime lifti. Liftis ta kallutas mu pead jälle allapoole. Peretuppa jõudes läksin kohe pikali ja selles asendis oli isegi parem olla. Õhtu jooksul käisid toas erinevad ämmakad ja arstid, kes näitasid, kuidas mingeid asju beebiga teha. Keio oli seal ja võttis kogu info vastu. Mina olin täiesti laip ja sain ainult pikali olla. Ma tollest ööst isegi väga midagi ei mäleta.

Hommikul võeti minult vereanalüüsid ja tuli välja, et hemoglobiin oli langenud 122 pealt 75 peale. Kuskil kell 11 viidi mind intensiivi ja tehti veenikaudne rauaülekanne. Kuna vereloome võtab väga kaua aega, siis see ülekanne ka väga suurt muutust ei toonud. Järgmisel päeval oli näit 80. Haiglas veetsime kokku 4 päeva. Neljapäevast pühapäevani. Laupäeval oleks olnud isegi lootus koju saada, aga just, kui ämmakas tuli meie tuppa sellest rääkima, käisin ma toas ringi ja võttis silme eest mustaks. Ta ütles, et sellises seisundis mind kindlasti koju lubada ei saa.

Beebiga seonduvaid asju tegi jätkuvalt ainult Keio, sest mul polnud lihtsalt üldse jaksu. Ma sain ainult voodis rinda anda ja õnneks juba kolmandal päeval tekkis normaalne valge piim. Meil käis külas ka peretuttav imetamisnõustaja, kes nippe ja trikke jagas. See oli väga kasulik, sest nii saime mõned tehnikad paika.

Laupäeva õhtul proovisin ma mööda haigla koridori vaikselt ringi käia ja enam-vähem isegi jaksasin. Tahtsin väga koju saada.

Koju saime pühapäeval kl 15 ja ma tundsin, et õue astudes tuli mingi uus energia peale. Jätkuvalt olin väga nõrk, aga enesetunne läks veidi paremaks, kui haiglas olles.

Nüüd oleme kolmandat päeva kodus ja kuidagi väga raske on harjuda uue eluga. Ma elaksin nagu kellegi teise elu. Samuti on mul peale tulnud kohutav baby blues ehk emamasendus. See peaks paari nädalaga ära minema, aga hetkel on nii kurb olla. Kui ma arvasin, et raseduse ajal hormoonid möllasid, siis nüüd on seda ikka topelt. Absoluutselt kõik ajab nutma, kogu aeg on kurb, täielik motivatsioonipuudus. Lisaks kõik kohad valutavad. Pissil käia on valus, istuda on valus. Täpselt selline tunne, et ma lihtsalt hõljun siin, olen mingi tühjust täis kummitus. Lisaks võtab rauataseme taastumine aega kuu-kaks, ehk siis nii kaua on mul nõrk ja halb olla. Püsti olla ikkagi väga hea ei ole. Hommikul, kui ärkan, tuleb nõrkus peale ja tunnen, et pean minema voodisse tagasi. Siia juurde võib veel lisada suures koguses magamatust ja üldse selle kõigega harjumist. Ma lihtsalt tahaksin saada jälle normaalseks inimeseks, kes jaksaks ringi liikuda ja et iga liigutus ei paneks pead ringi käima.

***********************

Nüüd, kui ma seda postitust edasi kirjutan, on möödunud peaaegu pool aastat Kaisa sünnist ja kätte on jõudnud maikuu. Ma olen nii kaua mõelnud ja vaaginud enda peas kõike seda, mis on viimased pool aastat toimunud. Kas ma üldse kirjutan sellest, kuidas ma sellest kirjutan… Mida teised inimesed minust mõtlevad… Äkki ma olen liiga aus, toores, sest nagu ma olen aru saanud, siis väga palju ju sellistest asjadest ei räägita ja see on nagu mingi tabu pärast sünnitust nii palju “vinguda” ja negatiivsetest, rasketest hetkedest ja perioodidest rääkida. Sa saad lapse ja siis justkui kõik eeldavad, et nüüd elad sa seitsmendas taevas ja elu on lill. Oled ainult tohutult õnnelik ja tänulik. Millegi üle kurta ja rääkida, kuidas sul päriselt läheb, see pole kombeks. Või millal peaks üldse olema selline hetk, et kuskil kellelegi oma kõige tumedamatest mõtetest rääkida…

Ühesõnaga, kui nüüd kõik algusest peale ausalt ära rääkida, siis ma ei oska isegi sõnadesse panna seda, kui kohutavalt raske on olnud sünnitusjärgne periood. Ma arvan, et ma ei suutnud enne seda kirja panna ka sellepärast, et siis ma olin alles kõige selle sees ja ma ei saanud seda analüüsida, kõrvalt vaadata. Alles nüüd on mul vaimselt palju parem olla ja ma saan kõigele sellele tagasi vaadata teise pilguga. Nagu oli juba mainitud, siis sünnitus kulges minu jaoks väga raskelt, ma ei ole siiani sellest veel täielikult füüsiliselt ega vaimselt taastunud. Sünnitus jättis minusse väga tugeva trauma. Inimesed ütlevad, et aja möödudes läheb see meelest. Jah, ehk tõesti unustatakse mingeid detaile ja lõhnu ja tundeid jne. Praegugi siin seda uuesti lugedes, siis ega ma enam kõike nii täpses järjekorras ei mäleta. Kuid siiski on mul selgelt meeles, kui kohutav ja traumeeriv kogemus see oli. Kahju küll, aga jah, selline on minu kogemus ja mälestused sellest. Kui ma pärast sünnitust arvasin tükk aega, et mul on see emamasendus, mis on täiesti tavaline pärast sünnitust, siis mingi aeg ma tundsin, et see ei lähegi üle ja mul on absoluutselt kogu aeg nii kipitav ja lohutamatu kurbus sees. Ma käisin ka raseduskriisinõustaja juures uuesti, kus ta üritas kümne küsimuse põhjal kindlaks teha, kas mul on depressioon või mitte. Need tulemused olid väga madalad, aga üks punkt jäi depressioonist puudu. Hiljem sain ma teada, et depressiooni diagnoosida mingi suvalise kümne küsimuse põhjal on suhteliselt võimatu. See, mis minu sees toimus, ei olnud ainult lõputu kurbus, vaid see oli valu, see oli hirm, ängistus ja lein. Ma ei tundnud enda lapsega mitte mingit sidet. Esimesed kuud oli nii jubedad, et ma mõtlen siiani, et ma ei tahaks mitte kunagi enda elus enam midagi sellist kogeda. Ma tundsin pidevalt, et ma ei suuda seda teha, ma ei saa hakkama, ma tahtsin põgeneda, ära minna. Mulle tundus, et mind on võetud minu elust ja pandud kuskile mujale. Lapse nutt ajas mind ennast kohe nutma ja tekitas tunde, et ma ei oska mitte midagi teha. Kaisal oli esimesel kuul periood, kus ta röökis kiljudes iga jumala õhtu neli viis tundi ja see kestis umbes kolm nädalat. Ilmselt mingi esimene väga raske arenguhüpe. Pärast algasid gaasivalud, mis kestsid ka nädalaid ja ta võis tundide viisi röökida. Mitte miski, mis me tegime, ei aidanud. Ma olin vaimses mõttes nii põhjas, et esimesel päeval, kui Keio pärast isapuhkust tagasi tööle läks, nutsin ma pool päeva. Mind valdas abitus, kurbus, üksildus. See kestis nädalaid. Igal hommikul, kui ma kuulsin välisukse sulgumist, ma nutsin. Ma saatsin Keiole sõnumeid, et ta koju tuleks, sest ma ainult nutsin ja beebi nuttis ja ma ei osanud mitte midagi teha Ma tundsin ennast nii üksinda, et see tekitas õudu. Selle kõik tegi veel hullemaks meeletu hallus ja pimedus, mis väljas valitses. Ma käisin iga päev jalutamas, isegi krõbeda külmaga, et vähegi kodust välja saada, kuid vahel tundsin, et see sombune ilm ja kottpimedus ainult toitsid mu masendust. Tihtipeale jalutasin ma nuttes ja… tagantjärele on väga raske sellele mõelda ja seda välja öelda, sest see teeb siiani haiget ja samas on nagu piinlik, et ma nii tundsin, aga ma mõtlesin, mis oleks, kui ma astuksin autoteele või hüppaksin sillalt alla. Ma olin lihtsalt nii kurb ja ei näinud sellest mitte mingit väljapääsu. Justkui nagu mu hing sees valutas. Ma olin kaotanud oma olemuse. Kogu selle asja tegi veel hullemaks see, et esimesed neli ja pool kuud ma ei saanudki põhimõtteliselt üldse magada. Ma pidin Kaisat toitma öösel iga tunni-kahe tagant. Ma olen terve elu olnud väga kerge unega ja kasutanud silmaklappe ja kõrvatroppe magamiseks. See olukord päädis neljanda kuu paiku sellega, et ma olin nii magamata, et mul ei tekkinudki enam üldse unetunnet, kuigi ma olin täiesti üleväsinud. Ma kartsin voodisse minna, sest ees ootas järjekordne unetu öö. Ma ei teadnud, kas ma saan tunnike või kaks magada enne, kui pean uuesti ärkama. Ma olin voodisse minnes juba nii ärevil, et mul ei saanudki und tekkida. Ma ärkasin igal hommikul tundega, nagu mul oleks peapõrutus. Ma olin nii üleväsinud, aga ma ei saanud ka päeval magada. Tihtipeale, kui hommikul Keiol äratuskell helises, siis ma mõtlesin, et appike, juba hommik või, aga ma polegi magama jäänud. Lõpuks nägin ma ühel päeval magamatusest hallukaid ja hakkasin viimases hädas melatoniini võtma. See nagu mingil määral aitas, aga kui ärevus on nii suur, siis see unetunne läheb ikkagi kiiresti üle. Umbes veebruari lõpus ma mõtlesin, et see pole normaalne. Kuidas ma saan elada nii, et ma olen absoluutselt kogu aeg kurb… Ma nägin kõike mustades toonides, ma ei osanud tulevikku ette kujutada, seal oli lihtsalt tühjus. Lisaks ei olnud mul mingit sidet Kaisaga ja jätkuvalt tundsin ma tohutut üksildust. See üksilduse tunne oli nii suur ja suruv, et ajas nutma. Ma pole kunagi elus midagi sellist tundnud. Siis ma otsustasin, et ma pean ikkagi uuesti abi otsima ja panin aja psühholoogi juurde. Pärast esimest kohtumist ütles ta mulle, et ta arvab küll, et mul on depressioon. Et see tekkis juba raseduse ajal ja pärast sünnitust lihtsalt süvenes. Ilmselt seetõttu oli ka mu rasedusaegne postitus väga negatiivne. Ta ütles ka, et ma võin lasta perearstil endale antidepressante kirjutada. Seda ma aga kohe esimese asjana ei tahtnud teha. Mingis mõttes oli mul hea meel, et ma sain vähemalt mingi selgituse ja põhjuse sellele jubedale olukorrale. Kui ma praegu tagantjärele sellele mõtlen, siis ma olen tõesti kindel, et mul oli depressioon, sest see, kuidas ma ennast tundsin, ei olnud lihtsalt mingi halb päev või bad vibes, see oli nii sügav ängistav tunne, mis kestis kuid. Ja see polnud ainult kurbus – see oli absoluutne motivatsioonipuudus, pidev põgenemise vajadus, ärevus, sideme puudumine omaenda lapsega, lootusetus, suitsiidimõtted, lõputu üksildus, iga päeva elamine nagu see oleks viimne kannatus. Kuidagi ka kahju on endast, et kohe raseduse ajal see välja ei tulnud. Oleks saanud paremini sellega toime tulla ehk. On kurvastav mõelda, et ma põdesin ligi kaheksa kuud depressiooni. Ma mäletan nii hästi ka seda, kuidas ma enne lapse saamist olin väga hinnanguid andev ja kui mingi ema, põhjuseid teadmata, enda lapsele rinda ei andnud, siis ma mõtlesin endamisi, et issand jumal, nii halb ema, kuidas ta siis lapsele rinda ei anna. Depressiooni põdedes ja kuude viisi magamata olles mõtlesin ma vähemalt miljon korda, et ma ei taha enam rinda anda. See oli nii raske ja ma ei tundnud mingit erilist sidet, millest kõik rääkisid. Aga jah, ma ei tundnud üldse midagi peale kurbuse…

Kogu selle aja jooksul olen hästi palju suhelnud ka enda sõbrannade ja tuttavatega, kellel on juba lapsed või siis ka värskelt emaks saanud. Minu jaoks on olnud väga üllatav, et peaaegu kõik on kogenud tohutut kurbust ja päris mitmed on kannatanud sünnitusjärgse depressiooni all. Samuti on mulle väga paljud kinnitanud, et see on täiesti normaalne, kui sa isegi poole aasta pärast veel ennast emana ei tunne ja alles harjud selle kõigega. Ja nüüd, kui ma olen ka ise selle kohta rohkem uurinud ja lugenud ja videosid vaadanud, siis tõesti, see ongi normaalsus. Minu jaoks isiklikult tundub müüdina, et laps pannakse rinnale ja kohe oled maailma kõige õnnelikum inimene ja tunned ennast sekundiga emana. Eks kindlasti on ka selliseid naisi, aga minu kogemuse põhjal on see pigem erand. Inimesed lihtsalt ei räägi sellistest asjadest. Ma isegi ei teadnud, et minu enda sõbrannad, kellega ma igapäevaselt suhtlen, on selliseid asju läbi elanud. Samas saan ma aru, miks nad sellest rääkinud pole, sest seda on mõttetu jagada, kui elatakse niivõrd erinevaid elusid ja seda ei saa mõista, kui pole ise selle sees olnud.

Hetkel on mul väga palju parem olla. Ikka on raskeid päevi ja üksilduse tunnet, aga ma tunnen, nagu ma oleksin tervenenud, mingist mustast august välja roninud ja esimest korda, ma ei tea, üle kui pika aja, tunnen ma ennast mingil määral õnnelikuna. Füüsiliselt saadab mind veel puusade valu. Ma juba käin füsioterapeudi juures ja teen harjutusi. Siiani see veel aidanud ei ole. See valu on vahel nii hull, et ma ei saa isegi jalutada. Lisaks sain ma eelmisel nädalal teada, et mu ferritiini tase veres on ikka väga madal, pean rauda edasi võtma ja mul on kilpnäärme ületalitlus ehk mingite hormoonide tase veres on alla normi. Kilpnäärme ületalitlus põhjustab juuste väljalangemist, uneprobleeme, ärevust, kurbust, tujude kõikumist, ärrituvust, jõuetust ja takistab kehal piisavas koguses piima tootmist – seletab paljuski minu enesetunnet ja olukorda. Ja ka see, tuleb välja, on pärast sünnitust täiesti normaalne. Hormoonide paika loksumine võib võtta kuni kaks aastat. Jällegi, kui ma olen sellest enda sõbrannadega rääkinud, siis on väga paljud mulle öelnud, et nad tundsid ennast iseendana alles aasta-kahe pärast. Miski, millest ma midagi ei teadnud. Uskumatu mõelda, et pool aastat on sünnitusest möödas ja sellest taastumine käib veel nii pikalt edasi.

Emad on ikka võimsad olevused! Ma vaatan neid kohe täiesti teise pilguga. Minu sõbrannad on nii tublid ja vaprad emad. Nad on mulle nii palju toeks olnud ja ma olen neile selle eest südamest tänulik. Emaks kasvataksegi ajaga. Iga päev on vaja midagi uut õppida. Suhete loomine võtab aega. Seda tunnet ja kogemust ei ole võimalik enne lapse saamist ette kujutada. See, mida emad teevad, on lausa ebainimlik! Nüüd ma tean, mida te tunnete ja mõistan teid! Respekt! 🎔

Kui tahad minuga kontakti – Instagram